Jõulupühade kombestik Eestis
Jõulud on pühad, milles on kokku põimunud muistse talvise pööripäeva traditsioonid, Kristuse sündimise tähistamise kombestik ja Lääne tarbimisühiskonna kommertsjõulud. Igal neist on oma kombestik ja sümbolid ning inimeste silmis on nende osatähtsus erinev: kes peab olulisimaks kinke ja kuuse ehtimist, kes muistset talvepüha ja kes jõulukirikus käimist.
Eesti rahvakalendris olid jõulud tähtsaimad pühad, mis algasid maarahval pööripäevaga ning lõppesid mõni päev pärast uusaastat.
Tänapäeval on Eesti levinumate jõulutavade seas perekeskne rohke söömaaeg, tuppa toodud kuuse ehtimine, vastastikune kingijagamine, kodukeskne ajaveetmine ning kirikukülastus.
Kuidas traditsioonid on tekkinud?
Ristiusu levikuga Eestis omandas muistne talvepüha Jeesuse sünnipäeva lisatähenduse ning jõulupühade kombestikku lisandus kirikuskäimine. Mõisa- ja linnakultuuri kaudu jõudis maarahvani 19. sajandi keskpaiku ka jõuludeks kuuse tuppa toomise ning ehtimise komme. 20. sajandi algul kujunes komme käia jõulude ajal kalmistul ja süüdata küünlad lähedaste haudadel. Jõulukaartide saatmise komme tekkis 20. sajandi algul ja levis laiemalt 1920. aastatel. 20. sajandi algusest hakkas kodusid külastama ka jõuluvana, kes tõi perele kingitusi ja kellele tuli tänutäheks salmi lugeda. Jõululauale lisandusid piparkoogid.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on esimene ja teine jõulupüha (25. ja 26. detsember) riigipühad ja puhkepäevad, alates 2005. aastast ka jõululaupäev. Jõulukombestikku mõjutab järjest rohkem rahvusvaheline traditsioon. Paljudes asulates püstitatakse juba advendiaja alguses keskväljakule ehitud jõulukuusk, mis jääb enamasti püsti kolmekuningapäevani. Skandinaaviast on üle võetud komme asetada akendele advendiküünlad. Paljudes lastega peredes pannakse jõulude eel õhtuti aknalauale suss, kuhu toob maiustusi päkapikk – jõuluvana abiline, kes kontrollib ja talle ette kannab, kas lapsed on hästi käitunud. Kaubandusettevõtted rõhutavad jõulude eel külluse, heaolu ja kinkide tegemise tähtsust. Jõuluaja traditsioonilisteks toitudeks on jäänud verivorstid ning seapraad ahjukartuli ja hapukapsaga.
Eestis, nagu ka teistes lääneriikides, antakse igal aastal välja jõulupostmarke.
Moodsa aja jõulutraditsioonid
20. sajandi vältel kasvasid jõulud Lääne ühiskonnas kõige suurema kaubandusliku käibega pühaks. Üks selle põhjustest on tava teha jõulude puhul üksteisele kingitusi. Tänapäevast jõulutraditsiooni kannavad arvukad jõulufilmid, teatrilavastused, jõululaulud ja raamatud, samuti kuulub sellesse tava ehtida rikkalikult nii inimeste eluasemeid kui ka terveid linnu.
Moodsa jõulutraditsiooni keskne tegelane on jõuluvana (inglise keeles Santa Claus), kes jagab lastele kingitusi. Sageli peetakse kinkide valmistajateks päkapikke, kes kannavad punaseid või rohelisi rõivaid. Ameerikalikus traditsioonis veab jõuluvana kinke üle maailma laiali lendava saaniga, mille ees on põhjapõdrad (jõulumütoloogias on neil ka nimed, eriti tuntud on helendava ninaga põhjapõder Rudolf). Jõuluvanale jäetakse tavapäraselt kaminasimsile või muusse silmapaistvasse kohta piima ja küpsiseid.
Tuppa tuuakse kuusk, mida ehitakse ning mille alla pannakse kingid. Et jõulukinkide tava peetakse eriti tähtsaks lastele, kingitakse tihti mänge või mänguasju. Ehkki tihti kõneldakse isetehtud ja individuaalsete, just konkreetsele kingisaajale mõeldud kinkide tähtsusest, tavaliselt kingid siiski ostetakse. Seetõttu on omatehtud kinkide osakaal pigem väike.
Kuna jõule seostatakse kunstis, reklaamis ja muudes mütoloogia kandjates saanide, kuuskede, põhjapõtrade, lume ja muu põhjamaise atribuutikaga, on see jõulutööstuse mõjul levinud ka lõunamaades, kus lund praktiliselt ei tunta.
Jõuluootuse loomiseks on tava panna kodus (aga ka lasteaedades, koolides, töökohtades) pereliikmete sokkidesse või sussidesse hommikuks komme või muid maiustusi (piparkooke, mandariine vms). Et seda oleks lihtsam teha, asetatakse sussid-sokid sageli aknale või riputatakse kamina kohale. Jõulumütoloogia kohaselt toovad maiustusi päkapikud. Selle kombega on seotud ka jõulukalendrid: advendiaega (1. advendist jõuludeni) või detsembri algust (1. detsembrist jõuludeni) kajastavad kalendrid, kus iga kuupäeva numbri taga on tasku, milles peitub maiustus. Kuigi advendiajal on ka kristlik tähendus, on see paljude jaoks tänapäeval just aeg, mil päkapikud komme toovad.
Tavandis on tähtsal kohal majade akendele ja väliskülgedele helendavate tulede paigaldamine. Mitmes riigis on levinud ka jõulukaunistuste võistlused.
Jõule seostatakse rahu ja rõõmuga. Üks selle traditsiooni osi on komme kuulutada linnas, riigis või muus piirkonnas avalikult välja jõulurahu. Ka on jõulude ajal kombeks annetada raha või asju heategevuseks, seetõttu keskenduvad paljud heategevuskampaaniad just detsembrile. Televisioonis ja raadios korraldatakse heategevussaateid, kuhu helistades või sõnumeid saates annetavad inimesed raha mingiks otstarbeks (sageli lastehaiglatele, lastekodudele või muudele lastega seotud algatustele), toimuvad heategevuskontserdid.
Sel ajal korraldatakse jõulumuusika kontserte, esilinastuvad jõulufilmid ja toimub muid jõuludega seostud kultuuriüritusi. Jõululaule mängitakse avalikes kohtades: tänavail ja kaubanduskeskustes.
Eesti vanema jõulutavandiga võib seostada näiteks õlletehaste kommet tulla iga aasta hilissügisel turule tumedate õllesortidega, mille nimes on tihti jõule ka otsesõnu mainitud, näiteks “jõuluõlu” või “jõuluporter”.
Ehkki jõulutraditsioonid kipuvad segunema aastavahetuskommetega, püütakse neid mitmes punktis siiski lahus hoida. Nii alustatakse näiteks ilutulestikutarvete müüki paljudes maades juba ammu enne jõule, kuid jõulude puhul üldjuhul ilutulestikke ei korraldata. Seevastu kuulub ilutulestik kindlalt aastavahetusrituaalide hulka. Jõulumuusika ja kõikvõimalik jõuluatribuutika seevastu jääb pigem aega enne jõule.
Maagilist talve, hubast jõuluootust ja rahulikku pühadeaega!
Allikas: Vikipeedia